1968-1976 oli A.Pärdi elus kriisiperiood. „Ma ei teadnud, kas ma üleüldse veel muusikat luua suudan. Need õpinguaastad oli ... piinarikas sisemine konflikt elu ja surma peale. Mul ei olnud enam mingit sisemist kompassi...“ on Arvo Pärt hiljem meenutanud. Helilooja otsis inspiratsiooni kõikjalt: küll varajasest polüfooniast, küll kajaka tiivalöögi jõust, pühakirjast ja palvetest.
Umbes 1974. aastal kohtusid Nora ja Arvo Pärt Gruusias ikoonimaalija Viktor Krivorotoviga, kes tegeles ka loomingupsühholoogiaga. Siis küsis Nora tema käest nõu - kuidas loomingulisest ummikust väljapääs leida? Ja Krivorotov soovitas katsetada erinevate kunstiliikidega – just sellistega, mis on sulle võõrad, mida sa ei valda. Peab olema vaid julgust halvasti teha, ebaõnnestuda, isegi teatavat nahaalsust.
Ei ole teada, kas Pärdi aitas kriisist üle savipottide värvimine, liitumine õigeusu kirikuga 1972. aastal või abiellumine... Igal juhul sündis 1976 aastal klaveripala „Aliinale“. Kriis oli ületatud. Selles palas leidis helilooja enda hääle, komponeerimisviisi, millele ta andis nimeks tintinnabuli. (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke“)
Arvo Pärdi keskusesse on nendest savipottidest jõudnud vaid üks – Arvo enda maalitud savipott, mille sisse on käsitsi kirjutatud kuupäev „4.3.77“. Seegi jõudis helilooja juurde tagasi ringiga. Nimelt kinkis Arvo selle 1970ndate lõpus Wilfried Brenneckele, kes oli Kölnis asuva Lääne-Saksa Ringhäälingu muusikatoimetaja. Kui Arvo ja Nora aastaid hiljem, juba Berliinis elades Brenneckel külas käisid ja Arvo oma lillepoti ära tundis, tekitas see kohtumine vana tuttavaga heliloojas nii sügava hingeliigutuse, et Brennecke kinkis lillepoti Pärtidele tagasi.
Koostasin Arvo Pärdi Keskuse materjalide põhjal